Kas riiete ostmine nõuab erilisi teadmisi ?

by Timothy Scott / 28 juuli 2016 / No Comments

Reeglina köidab rõivaste puhul meie tähelepanu nende tegumood või hind. Sellele ei mõtle meist peaaegu keegi, et millistest materjalidest on kangas valmistatud ja palju need ohtlikke aineid sisaldavad. Kohe selgitame milliste kemikaalidega me riideid ostes ja kandes kokku puutume.

Miks tuleb rõivastes esinevatele kemikaalidele tähelepanu pöörata? Samuti on ohtlikud ka käekotid.
Meil ei ole tänapäevase elustiili juures võimalik vältida kokkupuudet kõikide potentsiaalselt ohtlike kemikaalidega, kuid me saame tõsta oma tarbijateadlikkust ja teha paremaid valikuid. On oluline teada, millega me igapäevaelus kokku puutume või mida enda naha vastu paneme. Ei saaks öelda, et teadmised on võim, sest kui me neid teadmisi ei rakenda on need kasutud. Rõivaste tootmisprotsessist ei ole võimalik kõiki kemikaale välja jätta, kuid uute riiete valimisel saame teha teadlikke valikuid ning vältida kõige ohtlikumaid aineid. Kuidas potentsiaalselt ohtlikud kemikaalid meie riietesse satuvad? Enne, kui rõivaesemed jõuavad valmiskujul poodidesse, läbivad nad väga pika ja keerulise tootmisprotsessi. Igasugune disain ja stiil nõuab omamoodi lõpptulemust riidele, seda saab saavutada vaid erinevate protsesside käigus. Pluss töötlust saavad ka valminud riided, et lõpptulemus oleks täiuslikkuseni lihvitud. Lisaks kasutatakse teatud tüüpi kemikaale erinevate värviliste piltide pressimiseks ja õmblusteenused T-särkidele ja muudele riideesemetele. Nagu ikka on enamus kemikaalidest elusolenditele kahjulikud. Paratamtus on see, et lõpp produkt sisaldab kõiki neid kemikaale mis tootmise käigus on juba kasutatud. Kuna riideesemed on vastu meie nahka siis võib see väga ohtlikult mõjuda organismile. Samas ka pesu pesemisel tuleneb vesi on neid jääkaineid täis.

Kui ohtlikud need kemikaalid siiski on mis riietes leiduvad. Nahale ärritavalt mõjuv Triklosaan on kahulik ka vees elavatele organismidele, samuti on neile ohtlikud hõbeioonid mida kasutatakse spordiriietes.
Dimetüülfumaraat (DMF) on keelustatud Euroopa Liidus 2009a., kuna see biotsiid võib esile kutsuda tõsiseid allergilisi reaktsioone. Kemikaali kasutatakse igapäevastes tarbekaupades. Väljaspool Euroopa Liitu asuvad tootjad võivad siiski DMFi erinevate toodete töötlemisel kasutada (näiteks lisades seda pakikestena toodete juurde) ja eksportida Euroopa Liitu. Dimetüülfumaraati kasutatakse kaitseks hallituse eest, mis võib nahkmööblit ja -jalanõusid niiskes kliimas ladustamise ja transportimise ajal kahjustada. Tihti leiame neid kotikesi jalatsikarpides või mööbli sisse peidetuna. DMF tungib läbi riiete tarbijate nahale ning võib põhjustada valulikku kontaktdermatiiti.

käekott

Süntetilisi asovärve kasutatakse riietel ja mis veel imestada isegi toidutööstuses. Euroopas on jällegi asovärvid keelatud ning riideesemed mis on otseses kontaktis nahaga ei tohiks olla värvitud sellega. Aromaatsed lõhnad mis asovärvidest tulenevad on vähki tekitava ning põhjustavad inimestel allergiaid. Enamus asovärve on vees lahustuvad ning seetõttu liiguvad kergesti läbi naha või hingamisteede kaudu meie organismi.

Riiete töötlemiseks kasutatakse ka nonüülfenooletoksülaate. Selline doksiin on väga ohtlik kuna kuhjub elusorganismide kudedesse. Samuti põhjustavad antud ained hormonaalset häiret, sest nad kahjustavad östrogeene. Loodusesse satuvad need ained kodumajapidamisest ning suuremate tehaste heitveest, selle eemaldamine veest on väga raske. Euroopa Liidus on nende ainete kasutamise õigusaktides sätestatud piirangute abil oluliselt vähendatud, kuid siiski on NPE endiselt üsna laialdaselt kasutuses tööstuslikes protsessides ja toodetes, mis on valmistatud väljaspool Euroopa Liitu.

Ftalaadid on klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks, mõned neist võivad jääda keskkonda pikaks ajaks ning avaldada sellele kahjustavat toimet. Ka ftalaatide kasutamine on Euroopas seadusega normaliseeritud. Ftalaate võidakse kasutada näiteks värviliste piltide trükkimisel T-särkidele või plastifikaatoritena.

About the author: